Aastal 2016 alustasin uurijana tööd Politsei- ja Piirivalveametis. Üsna pea aga selgus kurb tõsiasi, et suurima osa minu ja ametikaaslaste tööst moodustasid lähisuhtevägivalla juhtumid. Kuidas nüüd võtta – iga lähisuhtevägivalla juhtum, millest teatatakse, viib tegelikult lahendusele sammukese lähemale ja on selles mõttes positiivne. Ent valus oli reaalsus: asjaolu, et meie seas on nii palju inimesi, kes teadlikult
ja tahtlikult teevad haiget oma kõige lähedasematele inimestele, oma pereliikmetele.
Selle aasta kevadel sattusin lugema Riigikantselei poolt 2020. aasta märtsis läbiviidud küsitlust, milles oluline küsimus oli: “Kas olete küsitlusele eelneval kuul kogenud lähisuhtevägivalda.” Küsitluse sihtrühmaks olid Eesti elanikud, kes on vähemalt 15- aastased. Vastanutest 4% ütles, et on eelmisel kuul kogenud vaimset vägivalda, ja 1% ütles, et on kogenud füüsilist vägivalda. Võttes arvesse asjaolu, kui palju inimesi küsitluse hetkel sellesse sihtrühma Eestis kuulus, saab hinnanguliselt väita, et 44 000 inimest on veebruaris 2020 lähisuhtevägivalda kogenud. Sedavõrd suur hulk inimesi ei tundnud toona ega tunne ilmselt ka täna ennast omaenda kodus turvaliselt. 1 Selline mure ei ole tihti ainult ühe konkreetse ohvri mure. Alati on olemas mingi ring inimesi, kes sellest vähem või rohkem teab ja on häiritud, kusjuures suur osa neist on lapsed. Küsimuse tulemusi ilmestab 2020. aasta jaanuarist juunini tehtud ametlike pöördumiste arv seoses lähisuhtevägivallaga. Sel perioodil tehti politseile 6059 lähisuhtevägivallaga seotud väljakutset, alustati 1916 ohvriabijuhtumit ja naiste tugikeskustesse pöördus
1287 naist. Ohvrile eluohtlikke juhtumeid oli sel perioodil 62 ja elu kaotas 6 inimest.
Meenutan, et ainuüksi veebruaris 2020 koges hinnanguliselt 44 000 inimest lähisuhtevägivalda – ja ilmselt mitte esimest ega viimast korda. Mul tekkis küsimus, kuhu jäävad ülejäänud inimesed ja nendega juhtunu? Siinkohal ei aitagi muu, kui et räägime lähisuhtevägivallast ja tegeleme selle probleemiga!
Olenemata sellest, millises rollis oled sina. ‘Meenutan, et ainuüksi veebruaris 2020 koges hinnanguliselt 44 000 inimest lähisuhtevägivalda – ja ilmselt mitte esimest ega viimast korda. Mul tekkis küsimus, kuhu jäävad ülejäänud inimesed ja nendega juhtunu? Siinkohal ei aitagi muu, kui et räägime lähisuhtevägivallast ja tegeleme selle probleemiga!
Olenemata sellest, millises rollis oled sina.
Selguse mõttes peab ära tooma Eestis üldlevinud definitsiooni lähisuhtevägivalla kohta: lähisuhtevägivald on vaimne, füüsiline, seksuaalne ja majanduslik vägivald inimeste vahel, kes on olnud või on praegu
lähisuhtes.
Sõna lähisuhtevägivald me Eesti seadustest ei leia. Kui räägime füüsilisest vägivallast, siis kõige levinum ja selgelt probleemile suunatud paragrahv on Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 121 lg 2 p 2, mis räägib füüsilisest väärkohtlemisest lähi- või sõltuvussuhtes. Teo tagajärjeks on kannatanu tervise kahjustamine ja/või valu tekitamine.
Teine levinud lähisuhtevägivalla vorm on vaimne vägivald. Tihti väljendub see ähvardamises ehk selges lubaduses, sõnavõtus tekitada kannatanule tervisekahjustusi või ta tappa. KarS § 120 mõttes hõlmab see lisaks eelnevale veel ka ähvardust rikkuda või hävitada teise isiku vara. Vaimse vägivalla puhul saame kindlasti rääkida ka ahistavast jälitamisest, mille puhul pakub katet KarS §157 3 – paragrahv, mis hõlmab
endas üsna palju tunnuseid. Kõige lihtsamalt öeldes on see teise isiku eraellu sekkumine tema tahte vastaselt ja korduvalt. Iga selline juhtum tuleks endal fikseerida (nii, et see sind uuesti ohtu ei sea) või anda infona edasi politseile. Ühelt poolt saab politsei vajadusel sekkuda juba varajases staadiumis ja teisalt on käitumuslik ajalugu näha juhul, kui asi peaks jõudma kriminaalmenetluseni.
Kolmas vorm on seksuaalne vägivald. On toimunud seksuaalvahekord, milleks sa pole andnud nõusolekut, sind on vägistatud või sa kahtlustad seda või sind on sunnitud tegema teisi seksuaalse sisuga tegusid. Kindlasti ei pea keegi seda taluma ja sellistel puhkudel tuleb võimalikult kiiresti pöörduda abi saamiseks ja vigastuste fikseerimiseks lähimasse seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse – kontaktid on veebist lihtsalt leitavad. Teavita politseid!
Neljas ja kõige vähem kõneainet saanud lähisuhtevägivalla vorm on majanduslik vägivald. Tihti saab ohver sellest aru alles pärast kooselu lõppu. Tunnusteks on hariduse omandamise või töötamise keelamine, pere vara ühe inimese nimele kirjutamine, palgapäeva järel raha äravõtmine, samuti ainult ühe pereliikme sõnaõigus raha kasutamise osas. Siinkohal räägime pigem tsiviilmenetlusest.
Kui sa tunned ennast mõnes kirjeldatud olukorras ära, siis teadvusta probleemi ja otsi abi! Ikka selleks, et sul endal ja sinu lähedastel oleks turvalisem, et kõik inimesed oleksid hoitud. Vägivallast vaba aitab sind juriidilise konsultasiooniga. Broneeri aeg ja tutvu teenustega meie veebilehel.
Jäta kommentaar